Jaan Toomiku, kunstniku, kunstiakadeemia pikaajalise interdistsiplinaarsete kunstide õppetooli ning sellest sügisest maaliosakonna juhiga vestleb Andri Ksenofontov.30. juulil veeti Haapsalus teist korda „Seanahka”, esimest korda möödunud suvel. Selle aasta sündmuse eesotsas oli Jaan Toomik, möödunud aastal Erik Alalooga, kes töötab Toomiku juhitud kunstiakadeemia interdistsiplinaarsete kunstide õppetoolis. Jaan Toomik on pikemat aega olnud suviste rahvusvaheliste tegevuskunsti- ja videofestivalide käivitaja. 2000. aastal sai Rakveres alguse „KanaNahk”, 2002. aastal laienes see ka Haapsallu. 2003. ja 2004. aastal peeti festivalid Viinistul. Nüüd ollakse ringiga tagasi Haapsalus. Ega Toomik ole neid sündmusi üksi korraldanud, kuid üks on kindel – ilma Toomikuta poleks need ilmavalgust näinud.       

Sa alustasid „KanaNahaga”? Kas see tähendab kananahka, mille rahvale peale ajad?

Just. 

Ja nüüd siis jõudsid „Seanaha” vedamiseni?

Arutasime seltskonnaga, et ei taha nimesid korrata. „KanaNahka” vedasid konkreetsed inimesed.  Praegu vean „Seanahka” enam-vähem üksinda. Keegi pakkus „Seanaha” pealkirja. Lihtsalt kõla meeldis ja see loob mingisuguse sideme ka eelnevaga. Aga, paraku, kui juba mingit asja nimetatakse, siis hakatakse tähendusi otsima. Kõiki festivale ühendab see, et olen neid alati püüdnud õppetööga siduda, et anda noortele magistriüliõpilastele võimalus rahvusvahelisel tasandil toimida, kogeda sellise ürituse ettevalmistamise perioodi. Mingis mõttes oli ka praktiline vajadus selliseid protsesse akadeemia kitsastest raamidest välja viia seal valitseva ruumipuuduse ja muude asjade tõttu, mida koolil ei ole. Aga tänavune „Seanahk II” oli mulle ka selles suhtes väga oluline sündmus, et see oli minu viimane workshop interdistsiplinaarsete kunstide õppetooli ehk IDK magistrantidega sellisel väljal. Järgmisest õppeaastast olen juba maaliosakonna juhataja. IDK nimetatakse ümber tegevuskunstide  õppetooliks ja seda hakkab juhatama Erik Alalooga. See ei tähenda, et ma kunagi tulevikus võib-olla samasuguseid üritusi ei korralda. Ja kui järgmisel aastal „Seanahka” teha, siis teha ikka suurem ja võimsam. Suvel on selle järele vajadus. Nagu sa isegi märkasid, inimesed tulevad isegi Tallinnast ja mujalt meelsasti. Tallinnas toimub kogu aeg midagi, see üritus hajuks siin ära. Ent Haapsalus ja teistes väiksemates linnades on teistsugune raamistus, kui oleks  kusagil Vabaduse väljakul või Kunstihoones, näiteks. Tal on nagu teine tähendus. Teistsugune tunnetusväli. Aga festivalid on puhtal kujul isiklik või mingite huvigruppide algatus, antud juhul on näidanud suurt huvi üles Haapsalu linn ja Haapsalu loomekeskus.     

Ehk nimetad mõnda neist huvilistest inimest.

Piret Allik ja Aita Mölder Haapsalu loomekeskusest, ka Haapsalu linnapea Urmas Sukles on väga toetav olnud aastate lõikes. „KanaNahk” tekkis nagu teistel alustel. Kümme aastat tagasi festivalid ei olnud veel sellise tähendusega, või oli see tähendus märksa suurem ja  märgilisem. Algust tegid Peeter ja Eve (nüüd Kiiler – toim) Linnap Kuressaare biennaalidega. Pärast neid oli jälle vaja kuskil midagi tekitada, nõudlus oli suur. Ja siis me Teet Veispakuga mõtlesime, et hakkame koos Paul Rodgersiga „KanaNahka” vedama. Need toimusid päris edukalt. Siis kandusid festivalid Viinistule. Jaan Manitskil oli ka huvi oma uut kunstimuuseumi promoda, et panna sealkandis kaasaaegse kunsti märk maha.     

Selline üle aasta toimiv üritus on ka NY Performance festival.

Jah, seda veavad Anders Härm ja Priit Raud. Meie oma ei ole aga puhtalt performance’ite festival. Pigem on meie festivalide kontseptsioonid üsna meelevaldsed. See toimib ikkagi mingi tutvusringkonna või huvisuunana. Üks seltskond moodustab ühelaadse festivali, teine teistsuguse. Tänavuse „Seanaha” alapealkiri  oli „Mimikri” ehk kaitsevärvi efekt bioloogias. Need tööd olid mingis mõttes irriteerivad, mingis mõttes nagu selle nähtuse või asjaga sulanduvad, mida kehastasid. Ja tihtipeale mängisid need välja petliku identiteedi, et vaatajale jääks arusaamatuks, mis see siis nüüd tegelikult oli. Või mida see endast kujutab. Tihtipeale olid ka autorite nimed varjatud. Et sellest rohkem ja täpsemalt osa saada, viisime organisatoorse poole hästi distsiplineerituks.  Et vaatajad ei saaks lõdvalt nagu ära vajuda. Kogu aeg serveeriti neile kunstiteost või objekti täpselt nii, nagu me tahtsime. Eelmiste aastate kogemusega oleme juba näinud, et kui liiga vara baar avada, siis mingid inimesed vajuvad ära ja hakkavad festivali õhustikku lõhkuma. Kiituseks iseendale ja meie grupile: me suutsime festivali õhustikku üsna täpselt häälestada. Võimalik, et see oleks väiksema publikuga veelgi efektiivsemalt toiminud. 

Saaliüritustele mahtus publik täpselt. Harjumatu ja rõõmustav on näha sellistel üritustel nii palju pealtvaatajaid. Tekkis hoopis  teistsugune laeng kui tavaliselt. Tekkis publikupinge. Haarates kinni su mainitud mimikrist, siis jäi tõesti selline tunne, et teosed kasvasid keskkonnast loomupäraselt välja. On ju mimikri mingis mõttes ka orgaaniline side keskkonnaga. Näiteks su enda etteaste. Kõigepealt sa hõikasid ning siis tuli angaaridest ja metsast tagasi kaja, mis näitas, et koht on tõesti inimtühi. Seejärel ütlesid: „Tššš!” ning inimtühi koht jäi  vaikseks ka. Ja siis lasid automaadivalangu üle publiku peade, nii et pääsu ei olnud kuhugi.

Üritan olla võimalikult täpne selliste minimalistlike asjadega. Kõik on prognoositav ja selles mõttes ka välja mängitud. See oli ka sobiv sissejuhatus Afganistani sõja näitamisele väga vahetul viisil Orzu Šaripovi dokumentaalfilmis „11 000 km from NY”. Kunagi 1980ndate alguses väljusid võib-olla lennukid samadest  angaaridest, et Afganistani lennata. Ja praegu toimub seesama sõda ja needsamad Eesti inimesed on seal. Võib-olla ma räägin praegu liiga palju seda lahti.       

Kuigi kunst on põhimõtteliselt sõnul väljendamatu, on kunst ka see, mis ärgitab arutama.

Minu lihtne kreedo on olnud see, et kunsti irratsionaalne, seletamatu pool on tihtipeale olulisemgi. Selle nimel olen ma oma kunsti ka teinud, et tekitada teatav seisund, mis jääb vaatajale ambivalentselt sisse. Sellised varjatud  kujundid võib-olla just toimivadki mingil tasandil. Võib-olla on see eeldus idealistlik, kes teab.       

Sa rääkisid, et isegi kunstnike nimed olid varjatud.

Mõningad, kes ei tahtnud oma nime all esineda. Meil oli algul isegi plaan nimed lausa segi paisata, et mina võtan ühe teise kunstniku nime ja tema võtab minu nime. Pärast loobusime sellest loomulikkuse huvides.       

Haapsalu loomekeskuse hoovis oli seda ärapeitmist kõige selgemalt näha. Seal oli tõesti niimoodi, et käisid ringi ja äkki märkasid, pagan!, see uks on ju Maarja Nurga kunstiteos. Ja see taburet on veel üks Maarja Nurga kunstiteos.

Sealsamas keldris oli Olivia Verevil väga tugeva mimikritaustaga töö, kus ta ujumismaski alt silmadega morsesignaali edastas. Kui paljud üldse morset oskasid või aru said, aga see  teatav ohutunne oli sellesse vette uputatud kujundisse kätketud. Kui sa tähele panid, sellele näituseplakatile oli morsetähestikus SOS kirjutatud. Aga ma tahaks nüüd küsida hoopis sinult, mida sa ülejäänud töödest arvad?       

Mimikri põhimõte kandis tõepooles lõpuni välja, sest sa moondasid isegi publiku bussitäied turistibussideks, kõndides ise nagu giid sirelikarva lipukesega ees. Kusjuures mimikri oli seda täiuslikum, et keegi meist ei teadnud, et see kõik üks mimikri on.  Esimene etteaste „34” oli tänavaristil tõrkuvaks pulmaautoks maskeeritud. Sees istus pruut Epp Kubu ning autot lükkasid peigmees ja sohver. Kui nad kapotikaane avasid, kostis selle alt pidulikku muusikat nagu mängutoosist, heliloojaks peigmees Hans Lock ise. Teel Kiltsi endisele sõjalennuväljale varjasid varemed tervitusbändi, mis koosnes saksofonist, bassist ja dirigendikepist. Mängijad ise olid lillade kardinate  taha peidetud. Johannes Deimling andis ühele Kiltsi lennukiangaarile uue tähenduse, kirjutades selle ukse kohale „Arbeit macht ...”, aga loosungit ei lõpetanud ootuspärane „frei”, vaid hoopis kolm punkti ja redeli kärarikas mahaprantsatamine. Noolegrupi nimetu söögilaua etendusele saabusime liiga vara. Triinu Jürves oli vist kõik oma ootamatute pauside täitmise spikrid koju unustanud ja riietas end  aeglaselt lahti, samuti ka talle toeks kõrvale seisnud Villem Jahu, et vaatajaid natukenegi lõbustada. Sama aeglaselt panid nad jälle riidesse. Alles siis, kokkulepitud ajal, lendas metsa tagant kohale helikopter, mis pidi äärepealt ühe hooga pidulaualt laudlina ja sööjatelt rõivad ära puhuma. Kolmandas angaaris oli siis su enda etendus ja Afganistani-film. Martin Hruby videoinstallatsioon einest vabaõhukohvikus, Kirke  Kangro ja Andrus Lauringsoni „Parapink” Tšaikovski pingil ja Calvin Laingi „Mudface” ehk ravimudane nägu paadisillale tõstetud teleka ekraanil moodustasid tervikliku kolmik-kompositsiooni. Priit Ruttase alias Tiina Söödi „Samal ajal”, Mai Söödi „Püha Maria”, Kazuko Kurosaki ja Astrid Kitzleri „Memento Momentum”, mida etendati Ateena kinosaalis, moodustasid veel ühe kolmiku. Ruttase-Söödi vaimukalt sassis  soorollidega näidendi juhtmotiiv oli palju korrutatud „imekaunis naine”. Mai Söödi kirikumuusika stiilis ette lauldud kirjavahetus Mai, Maria ja püha vaimu vahel ekspluateeris mõne arvates naise soorolli, mõne arvates kristlikku teoloogiat, kõiki aga lõbustas see ühteviisi ülimalt. Kazuko Kurosaki tõi Ateena kinosaali kummalise õhustiku justkui mõnes jaapani animafilmis. Vahur Laiapea esilinastas dokumentaalfilmi  „Saime kokku Solenzaras” vanast mehest, kes ehitas oma surnud naise asemele tantsuvõimelise mannekeeni. Sellega teostas ta igipõlise fantaasia elavast nukust. Paul Rodgersi „Pub” kukkus välja nooleviskamisena ladiseva saju all, auhinnaks pudel vihmamärga märjukest. Sa ütlesid enne, et üritasite autori isikut peita või varjata, aga minu silmis olid kõik tööd väga erinevad ja isikupärased.       

See võis olla ka selline provokatiivne katse ja eksperiment iseendas, kuivõrd suudad ületada oma isiku piire, et kui palju me siis tausta sisse sulame või oma isikut ära kaotada suudame.  Protsessi käigus selgus järjekordselt, et ega see nii lihtne ka ei ole.     

Kunstniku isikupära on midagi sellist, mida saab seletada ainult tagantjärele. Aga kui  see juba ette ära defineeritakse, näiteks mõne Bologna haridusreformi dokumendiga, siis aetakse see liin juba ette umbe.

Tihtipeale on Bologna ettekirjutused soovituslikud. Aga meie võtame neid 110protsendiliselt, üritame täita ja viime ennast kohutavasse stressi. Lõpuks peab professor või õppejõud tegelema mingisuguste bürokraatia normide ja nende töölepanemisega. Tõelise õppetööga, kus ta annab vahetult edasi oskusi, teadmisi,  on aga raskusi. Ma pean pidevalt mingeid akrediteeringuid läbima ja programme ümber tegema, enne kui ma näha jõuan, kuidas need üldse toimivad. See tekitab paraja segaduse ja tihtipeale oleme kohapeal ülipüüdlikkuses kinni. Meil on toapoisikultuur: alati üritame vaadata, kuidas härrad edukamatel maadel elavad ja olla rohkem nende moodi kui nad ise. See ei tähenda muidugi, et me ennast isoleerima peaksime ja ise jalgratta leiutama.       

See on, nagu määritaks pähe trenažöör, mida pead iga päev mitu tundi väntama. 

See on isegi täpsem paralleel. Olen näinud aeg-ajalt ohtu, et võetakse mingi edumeelne kunstikõrgkool Inglismaal eeskujuks, arvestamata seda, et Inglismaal on ka kõik muud võimalused teiste kõrgkoolide näol, kus õpetatakse kõiki neid asju, mis selles koolis puuduvad. Meie kultuur on niivõrd õhuke, et me kõike täpselt mehaaniliselt üle võtta ei saa. Me peame olema hästi paindlikud, mobiilsed ja kohanemisvõimelised.       

Eestis tundub, et ametlik kunstiharidus on  alafinantseeritud, akadeemiakeskne.

Siit võib suur teema välja areneda kogu visuaalse kultuuri asendist praeguse aja Eesti ühiskonnas üldse. Ei ole see väga auväärne ega kõrge, eks kogu kultuur ole selles mõttes alarahastatud.       

Sul jätkub siiski energiat tegelda niihästi õppetöö kui ka festivalidega. Ma saan aru, et festivalid on akadeemiavälised, kuid õppetöö jaoks siiski niivõrd olulised üritused.

Ütleme, et rajasin selle IDK ja hoidsin kümme aastat käigus. Sellist muutuvat asja ei saa lõputult teha, endas tuleb ka mingeid värskuse momente leida. See oli ka üks põhjusi, miks  ma selle süsteemi sees maaliosakonna juhataja koha valisin. Praegu on periood, mil üritan rohkem sissepoole elada. Maalikunst annab selleks rohkem võimalusi.

Üles kirjutanud A.K.

Pühapäeval, 14. augustil kl 15 avab Haapsalu loomekeskuse Jaani galeriis (Jaani 2, apteegi poolt II korrus) Haapsalu kunstnik Andres Väiko näituse "Tehti tööd ja nähti vaeva, aga rikkaks ei saadud" 
 Andres Väiko selgitab oma näituse teemat nii:
„Muretsege! Ajad on rasked. Ainult üks häda ajab teist taga. Vaid veel umbsetel õhtutel saame üksteisele kaevata oma valusaid vaevu. Ei saa mure pärast magada, mõtleme hirmuga tulevikule ja ängiga minevikule.
Oh kui meeldiv on loogika, kui kaunid on plaanid, kui veetlevad faktid, aga kõik võib minna valesti. Unistame, aga mured ei mõtlegi mööda minna ja veetlused tagasi tulla. Aina kaos ja korratus.
Hirmuunenäod ja auklikud sokid. Tumedad pilved on alaliselt varjutanud me rõõmude päikese. Eluarguses kuluvad närvid ja tapeet. Hirmukarjed lootuste alleel.
Palju piitsa ja vähe präänikut, kasinalt tsirkust ja nappivalt leiba.„
 Näitusel on erinevaid objekte ja maale.  Näitus jääb avatuks 3. septembrini.
 
Andres Väiko
Sündinud 1987 Haapsalus
 
Haridus:
2011 Eesti Kunstiakadeemia, vabad kunstid, maalikunst BA
2008 Haapsalu Gümnaasium
 
Isikunäitused:
2008 Eleegiaid õlitamata õitele (koos Ramon Tohveriga), Haapsalu Linnagalerii; Kultuuritehas Polymer, Tallinn
 
Näitustel osalemised:
2010 Students of Estonian Academy of Arts, Galerii Loop
2010 Kineetiliste Skulptuuride näitus, Raja tänava Skulptuurigalerii, Tallinn
2009 Eesti Kunstnike Maalide Aastaliidu näitus, SooSoo Galerii, Tallinn