17.saj. algul kuulus kinnistu Hans von Husenile, kes müüs selle oma pojale Arendile. Tema omandas 1653 ka kõrvalasuva hospidalikrundi. Isalt ostetud tühja krundi Turu ääres linnusevärava ees pärandas ta 1657 aastal oma vennale Christianile. Hospidalikrundi, millele Arend oli alustanud hoone ehitamist, pärandas ta oma pojale Johannile. Viimane ei suutnud ehitust rahapuuduses jätkata. Hospidali krundi ja sellel asuva poolelioleva ehitise ostis suure raha eest Otto Ungern, kelle pärijad omakorda müüsid selle pastor Joachim Selliusele, kes ehitas krundile maja.- EAA, 992.1.2385 ja 1350.

Pastor Volckmari lesk müüs 1766.a. uuele pastorile  Samuel Benjamin Glöcknerile, kuna statsionaarset pastoraati alates 1646.a. polnud, pidid pastorid elama üürilistena või ostma endale majad.- 992.1.2393. Kivimaja ümberehitus 1772.a., (vt raidtahvel hoone seinal).

Praegune maja on ehitatud müürsepp Heini poolt nähtavasti eriilmeliste keldrite järgi otsustades kolme varasema hoone varemetele 1772.a. pastor Glöcknerile, kelle poeg selle müüs 3000 rublaga endisele Spandau kindluse komandandile kindral-leitnant Christoph Heinrich von Kursellile (1722-1795).
Jacob Pontus  Stenbock  ostis kinnistu 2000 hõberublaga 1803. a. Ostulepingus mainitakse eelmise omanikuna linnafoogt Sonni ja kinnistu hulka kuuluvat endist eesti surnuaeda. Surnuaed tegutses kuni 1773. aastani. 1778-1784 oli see renditud linna poolt sadulsepp Ernst Köchlyle, kes seal kasvatas kaera, karjatas loomi ja hoidis ehitusmaterjali.
Mõningatel andmeil peatus hoones 1804 vägede inspekteerimisel olev Aleksander I. Krahv Stenbocki külalisena peatus 1807 veebruaris selles majas 18. saj. poeet Gavrila Romanovitš Deržavin.
18. sajandil ja 19. sajandi algul täitis hoone teatud esindusfunktsioone. 
Siin tegi riiginõunik Rosen 20. jaanuaril 1783 teatavaks asehalduskorra sisseviimise.

1835 A. J. Paul von Dücker müüs hooned proviisor Carl Leopold Bergfeldt´ile, kes avas seal apteegi.
19. saj. II p. teostati hooneil rida ümberehitusi, sealhulgas ehitati tänava-äärsele hoonele teine korrus peale, kuhu asutati 1880 hoiukassa ja kinnitati 1881. Hoiukassa direktorid olid dr. Gottfried von Krusenstiern ja Johann Mirsalis.
20. saj algul läks majavaldus üle firma G. Ch. Nörmann´ile ja siin asus apteek ning hoovil limonaaditööstus 

1921 - suvitas siin Oskar Luts

Apteek, V. Hanseni pärijad. Kindlalt eksisteerinud 1931 - 1937.
Samal aadressil asus „Limonaadi- ja mineraalvete tehas V. Hanseni pärijad“. (ilmselt Jaani 2a)
 
1940 nõukogude võimu saabudes asus siin apteek, omanik K. Donner. ENSV Teataja, 1940, nr.20 7.okt. temalt natsionaliseeriti.
Telefoniraamatuandmeil, 1.II 1940seisuga elas sel aadressil linnaarst V. Valmre.

1940/41 töölismaja hoone II korrusel
1944 - Läänemaa Kehakultuuri- ja Spordikomitee

Apteegist Haapsalus

Vanimad teated Haapsalu apteegist pärinevad XVI  sajandi keskpaigast, kui  Wolfgang Halzwith pidas siin  lossiapteeki.
1743. aastal sai Anton Schön õiguse avada Haapsalus apteeki. Apteek asus praeguste Wiedemanni ja Ehte tänava nurgal.

Pärast teda pidasid apteeki paljud proviisorid, velskrid ja kirurgid. Tollal võis proviisoriks saada iga ülikooli lõpetanu, apteekriks võisid saada vaid teadusliku kraadi omajad.

1806. a. sai apteegi omanikuks Franz Heinrich Brasche, kes oli juba 1805. aastal Haapsallu rajanud esimesed supelmajad. 1825. aastal ostis ta vastavatud mudaravila ja laiendas seda. Apteegis olid retseptuurituba (müügiruum, kus ravimeid valmistati), materjalituba, laboratoorium (seal valmistati samuti ravimeid) ja koktoorium (seal keedeti ravimeid). Apteegil oli ka suur kelder ja pööning ravimtaimede jaoks.
Alates 1840. aastast asus apteek 1772. a. ehitatud majja Jaani tn. 2 (nn. Vana Apteek).
1875. a. seati apteegis üles aparaat limonaadi, süsihappevee, seltersi, soodavee ja teiste mineraalvete valmistamiseks.
1893. aastal ostis apteegi Georg Christian Nörman, kes 1900. a. hakkas Voosi kurgust võetud vett küllastama süsihappegaasiga. Seda müüdi “Eau de Vosy” nime all.

1856. a. sai apteegi omanikuks senine  mudaravila omanik Carl Leopold Bergfeldt, kes oli kuni 1851. a.-ni olnud ka linnapea. Tema ajal hakati apteegis tootma piimavadakut, mida mereveega segatult Trinkhalles mineraalveena joodi.