Kimito kunstiühing, mis ühendab soome-rootsi harrastuskunstnikke, korraldas 27.-31.07.2009  Lõuna-Soomes Labbnäsis oma kunstilaagri, kust sel aastal sai osa võtta ka kaks Haapsalu inimest – õpetajad Kaja Murd ja Kai Jeeberg. Hiljem ühines meiega eestipoolne laagri korraldaja Aita Mölder koos Marget Vatkuga.

Eestlased said laagris osalemise võimaluse tänu Soome-Rootsi kunstiühenduste võrgustiku ja Loomekeskuse koostööle. Mais külastasid Soome ja Rootsi kunstiühingute esindajad, kes omavahel on moodustanud hästi toimiva võrgustiku, Haapsalut. Loomekeskus tutvustas külalistele Haapsalut-Läänemaad ja siinset kunstielu ning valgustas ka edasisi plaane ja püüdlusi. Kuna see pakkus külalistele huvi, sai kokku lepitud ka edasine koostöö. Nüüd on Haapsalu Loomekeskus ka Soome-Rootsi kunstiühingute võrgustikus ning osaleb koostööprojektides.
. 
Labbnäs on väike kohake Dalsbruki läheldal, mis jääb Turust u. 80 ja Helsingist 200 km. kaugusele. Laagripaik asus vaikses kohas männimetsa ääres, kus avarat merevaadet piiras metsane vastaskallas. Maastik sarnanes Lõuna-Eestile – künkad, mäed ja orud, vesi, harjumatuks lisandiks ilusad pruuni- mustatoonilised sambla ja kanarbikuga kaetud kõrged kaljuseinad.

Kokku oli tulnud umbes 20 inimest Turu saarestiku erinevatest paikadest. Elasime kunagises romantilise atmosfääriga pastoraadihoones, mis oli ümber ehitatud ööbimis- ja söögikohaks. Õues oli suur katuslae ja lükandseintega ateljee. Enamus osavõtjaid kasutas maalimiseks akvarelle ja nautis värvide sulatamise protsessi.  Põhiliselt keskenduti lillede ja ümbritseva ilusa maastiku ja mere kujutamisele. Laagri töökeeleks oli rootsi keel. Meie, eestlased, püüdsime hakkama saada inglise-soome segakeelega.

Kunstnik Kristina Isaksson, Turust pärit juhendaja, soovitas kõigil olla julge, kasutada värve uuel, harjumatul moel, eksperimenteerida, katsetada ja kui ei meeldi, pesta värvid maha ning teha uuesti. Sellel ja meie kunstitegemise teemal tegi laagri lõpetamisel Turust pärit kunstnik Leena Koskinen vaimuka performance`i.

Ühel päeval käisime Bengtskäri tuletorni juures, mis jääb Hankost 25 km. kaugusele ja on põhjamaade kõrgeim majakas (52 m.) Teel sinna nägime ilusat skääridega merd. Pisikesed kaljud kerkisid merest nagu tumedad loomaseljad. Tuletornisaar oli  väga väike ja puudeta, üksnes siledad kaljud ja veidike rohtu ning lilli. Bengtsäri majakas oli massiivne kahekordne graniidist ehitis, mis on tänapäeval turismiobjekt ning konverentsi -, uurimis- ja hariduskeskus. Kes tahab kogeda üksindust, maailmast äralõigatuse tunnet, mis tekib igast aknast paistvat lagedat silmapiiri vaadates, külastagu Bengtskäri. Käisime ka Amos Andersoni muuseumis, tema kunstikogu vaatamas ja laagri korraldaja Birgit Asplundi huvitavas ja kaunis koduateljees.

Eelviimasel laagriõhtul peeti kalasupiga pidu ja lauldi rõõmsalt mitmes keeles. Järgmisel hommikul korjasime vihmasajus oma asju ja maale kokku. Oli tore nädal, täis värve, suhtlemist ja tõsist tööd. Loodan, et tuleval aastal  toimub selline väga vajalik laager juba Haapsalus ja siinne kunstirahvas saab koos maalida kunstihuvilistega Soomest.

Kai Jeeberg

Kommentaar:
Haapsalul on kunstilinnana potentsiaali

Haapsalu kõrgajad on seotud aktiivse kultuurieluga ja see on linnale ka üdini omane. Tore on see, et pika ja järjepideva töö tulemusena on Haapsallu tekkinud kvaliteetsed ja toredad galeriid, muuseumid, kohvikud. See on üks miljöötervik, mille tähtsus peitub ka kättesaadavuses ja kogu aeg olemasolemises. Sedasama pidevalt tiksuvat süsteemset olemasolu võiksid oma arengus ühe suunana silmas pidada kontserdikorraldajad, käsitöö- ja teatriinimesed – kindlatel aegadel toimuvad väikeetendused või lugude rääkimised, väiksed kindla kvaliteedi ja tundega kontserdid, käsitöötoad koos kindlatel aegadel toimuvate kursuste ja demonstratsioonidega jne. Kõik see aga nõuab külastaja olemasolu.

Täna on nii galeriid-muuseumid kui ka kohvikud ja kontseri-teatrikorraldajad silmitsi probleemiga, kus külastajaid tegelikult ei ole piisavalt palju edukalt hakkamasaamiseks. Minu meelest on linna lähiaastate üks olulisemaid ülesandeid tõsta plahvatuslikult kultuuri tarbivate külastajate arvu. Võib tunduda võimatu, kuid tegelikult see nii ei ole.

Kuidas siis suurendada kultuurist huvitatute arvu? Täna on selleks peamiselt kasutatud suveüritusi. Samas peitub häid võimalusi ka mujal. Näiteks süsteemne kunstilaagrite ja –festivalide süsteem, avatud ateljeede-stuudiote sisseseadmine ja rentimine jne. Häid näiteid võib võtta spordivallast ja kindlust annavad ka Evald Okase Muuseumis edukalt läbiviidavad kunstikursused. Kui süsteemselt tegutseda, on siin võimalik saavutada väga häid tulemusi.

Tänu koostööle Soome ja Rootsi kunstiühingutega on Loomekeskus järgmiseks suveks kokku leppinud esimeste laagrite toimumused Haapsalus, huvi on tundnud ka välis-eesti kunstnikud. Rohkem peab toetama selliseid initsiatiive nagu Seanaha kunstifestival, et need ikkagi Haapsalus toimuksid, ning tööd tegema tudengite ja Haapsaluga seotud inimeste sidumiseks läbi eri projektide.

Piret Hallik-Sass